Räägime tarbimislaenudest ja autoliisingust sellest vaatevinklist, mida peale hakata siis, kui inimene tahab oma laenulepingut muuta. Näiteks laenu ennetähtaega tagasi maksta. Või vastupidi, makseperioodi pikendada. Või hoopis maksepuhkust võtta. Mida ette võtta siis, kui laenu tagasimaksmisega kipub raskusi tekkima.
Inimesel, kes tahab laenuga teleka osta või mööblit soetada… või hoopis hambaid parandada. Tal on hästi lai valik laenuvõimalusi. Tarbimislaene pakuvad nii pangad kui ka teised laenupakkujat ja need on hästi erinevate nimedega – väikelaen, soovilaen, tarbimislaen. Aga see üldpõhimõte on reeglina sama, et laenuandja ei küsi, mille jaoks sul raha vaja on. Sina sõlmid laenulepingu, saad raha kätte ja hakkad laenu koos intressidega edaspidi iga kuu tagasi maksma.
Siit me jõuamegi lepingute juurde. On selline keeruline sõna nagu tarbijakrediidileping, mis sisuliselt tähendabki tarbimislaenu andmiseks ja saamiseks sõlmitud lepingut. Ja see erineb tavalisest laenulepingu regulatsioonist. Miks ja mille poolest ta erineb?
Tarbijakrediidileping on siis selline krediidileping, millega siis oma majandus ja kutsetegevuse raames tegutsev krediidiandja annab – kohustub andma laenu tarbijale. Tarbija siis omakorda on füüsiline isik, kes siis ei tegutse oma majandus või kutsetegevuse raames. Võlaõigusseadus on siis krediidilepingu sõlmimist tarbijale näinud ette ka erinevaid nii öelda kaitseid. Tarbija on nõrgem pool selles suhtes ja tarbijale võimalus siis võrrelda erinevaid laenupakkumisi. Tal on võimalus laenust 14 päeva jooksul ka taganeda, kui ta teavitab sellest krediidiandjat. Ühtlasi peab krediidiandja siis järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet.
Seadus kaitseb tarbijakrediidilepingute puhul tarbijat kui lepingu nõrgemat poolt. Mismoodi siis tarbija kaitstud saab nende lepingutega. Mis on tema eelisseis võrreldes võib-olla mingite teiste lepingutega?
Sageli on tarbijatel harjumus teha impulssoste. Sõlmitakse mingi toote ostmiseks tarbijakrediidileping ja koju jõudes taibates, et ma ikkagi ei saa endale lubada, on tal võimalus sellest lepingust ikkagi taganeda. Tagastab selle toote ja ka võttes ühendust krediidiandjaga – ehk siis mitte kasutada seda tarbijakrediiti. Samamoodi jälle krediidiandjal, see vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus. Krediidiandja peab eelnevalt veenduma, et see tarbija, kes seda laenanud, siis taotles seal, et on ikka krediidivõimeline. Võimeline seda laenu tagasi maksma. Ja krediidiandja tähendab ju mitte ainult panka, vaid ükskõik millist muud ettevõtted, kes siis annab laenu.
Kui mulle üks tarbijakrediidileping nina alla pannakse, siis see tavaliselt on ju tüüpleping. Ja teisel pool on siis laenuandja või pank. Kas mul kliendina on üldse võimalik lepingu tingimusi läbi rääkida, enne kui ma sellele alla kirjutanud või see on pigem selline – võta või jäta?
Alustama alati peaks lepingute puhul sellest, et kindlasti tasub kõik läbi lugeda, mis teile nina alla pannakse. Ennem kui allkirja sinna peale panete. Alati on võimalus küsida teise poole käest, kui millestki aru ei saa, et mis see tingimus tähendab ja mis see mulle kaasa toob. Millised tagajärjed on sel lepingul? Tüüptingimused tõesti on sellised tingimused, mis ei ole eraldi läbiräägitavad ja tarbijal üldiselt puudub võimalus nende muutmiseks. Samas jälle, kui pooled on tüüptingimustest erinevalt kokku leppinud siis kehtib sellele kokkuleppele see tingimus, mille eest need eraldi kokku leppisid. Välja arvatud siis, kui see tüüptingimus tühine seoses sellega, et see tingimus on vastuolus lepingu olemuse sisu või siis on ühele poolele ülemäära kahjustav.
Aga tüüptingimus ilmselt ei ole näiteks intressimäär või laenutähtaega? Kas ma saan oma intressimäära madalamaks kaubelda, kui on esialgu pakutud.
Tüüptingimusena üldjuhul mitte. Küll on võimalus valida erinevate teenusepakkujate ja krediidipakkujate vahel ja leida endale sealt sobiva võimaluse.
Leping tuleb enne allakirjutamist läbi lugeda. Kõlab igati loogiliselt, aga samas ma arvan, et just väga paljud kuulajaid ei saa öelda, et nad on kõik lepingud otsast lõpuni tähelepanelikult läbi lugenud. Millised on olnud inimeste peamised mured, kui nad on ka tarbijakaitseameti poole pöördunud? Millega nad on hätta jäänud tänu sellele, et nad ei ole päris täpselt aru saanud, millele nad on alla kirjutanud?
Nüüd selle viimaste sündmuste valguses tuli ka meile pöördumisi just tarbijakrediidilepingutega suhtluses pankadega erinevate krediidiandjatega. Probleemiks ongi see, et kui tekkisid makseraskused, et miks pank nõuab seda, mida ta siis nõuab. Või miks ma ei saa sellistel tingimustel maksepuhkust nagu minule sobib. Ja tegelikult on see ju eelnevalt selles laenulepingu tüüptingimustes kokku lepitud. Et millised võimalused siis selle laenu saamisele üldse kehtisid ja tingimused. Sageli ei saa alati öelda, et tarbijal õigus on nõuda seda, mida ta siis ise soovib saada sealt. Kahjuks on ta ise sellega varasemaga nõus olnud, mida nüüd siis pank temalt nõudma hakkab.
Kas see, et viimasel ajal finantsteenuseid saab osta e-kanalite kaudu – ehk siis internetipangas saab sõlmida oma laenulepingu. Kas see on ka suurendanud kaebusi? Kui mulle seal pangakontoris pandi see paberleping ette, siis inimene luges natuke põhjalikumalt kui siis, kui seal e-kanalites, Selle lepingu ma saan ju lihtsas scrollida lõpuni. Jah, olen tutvunud ja alla kirjutada.
Otseselt ei ole, ei saa kahjuks täheldada seda. Või siis õnneks. Suurendas küll see Korona kriis, mis meil siin oli, kuna lihtsalt inimeste sissetulekud kas vähenesid või kadusid. Ei saa eristada, kas see nüüd oli e-kanalis või pangas.
Kui laenuleping on juba sõlmitud, aga inimesel tekib mingil põhjusel tahtmine seda lepingut vahepeal muuta. Oletame, et inimene on võtnud paari tuhande eurose tarbimislaenu. Kolmeks aastaks. Aga ta näeb, et tegelikult ta saaks varem kui kolme aastaga selle laenu tagasi maksta. Seeläbi siis vähem intressi maksta. Et mida ta peaks selleks tegema, et maksegraafikut muuta.
Maksegraafiku muutmiseks tuleks siis võtta ühendust oma krediidiandjaga. Tingimused maksegraafiku muutmise kohta on kirjas poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus. Kindlasti tarbijal arvestada seda, et igasugune laenulepingu muudatus üldjuhul tähendab ka tasu maksmise kohustust. Ka maksegraafiku muutmise eest on pangal õigus nõuda hüvitist mõistlikus summas.
Kas see tähendab seda, et hoolimata sellest, et mul on nüüd raha, et oma võetud laen enne tähtaega tagasi maksta, pean ma kõigepealt maksma lepingutasu? Selle eest, et ma lepingut muudan. Ja siis veel trahvi selle eest, et ma laenu varem tagasi maksan?
Ütleme jah, panga silmis nagu hüvitist selle eest, et pangal jääb saamata see intress, mida ta tegelikult teenib selle laenu kasutamise pealt, kuna see periood jääb lühemaks tema jaoks.
Kui suurt hüvitist pank tohib küsida?
Hüvitise suurust tuleb tarbijal arvestada niimoodi, et kui see periood on pikem kui üks aasta siis laenu tagasi makstavalt summalt 1%. Kui tagasimakse periood on jäänud vähemaks kui üks aasta siis tagasi makstavalt summalt 0,5%.
Räägime autoliisingust. Levinud on kasutusrendilepingute sõlmimine ja tavaliselt viie aasta peale. Aga millegipärast mulle see auto ei sobi ja ma tahan juba kolmandal aastal selle ära müüa. Kas ma saan üldse liisingulepingu enne tähtaega lõpetada?
Jah, liisingulepingut on võimalik ennetähtaegselt lõpetada. Kuid sellisel juhul tuleb sõiduki müügist saadud tulust hüvitada liisinguandjale sõiduki jääkväärtus. Mille suuruse on liisinguandja ja liisinguvõtja juba eelnevalt lepingut sõlmides kokku leppinud.
Võtame ka risti vastupidise näite. Mul on tarbimislaen võetud, aga rahaline olukord halveneb. Ma näen, et ma ei suuda enam iga kuu sellist summat maksta, mis lepingus kirjas on. Millised mu võimalused on, et sellest olukorrast välja tulla?
Enne krediidiandja poole pöördumist on soovitatav panna paberile oma kohustused ja tulud-kulud. Vaadata, kas on ehk võimalik kuskilt mujalt midagi kokku tõmmata. Või kuskilt oma sissetulekuid suurendada. Ja ehk ka võimalik selle arvelt siis teenindada ära oma olemasolevad laenud. Kui inimene näeb, et ta ikkagi ei ole võimeline seda laenu teenindama, siis pöörduda panga poole. Panga poole pöördudes tuleb siis arvestada sellega, et pank saab tõesti pakkuda talle maksepuhkust. Või siis hoopis maksegraafiku ümbertegemist. Aga sellega kindlasti kaasnevad ka kulud, millega siis tarbija peab arvestama. See laen läheb kallimaks, kui algselt oli seda arvanud.
Kas maksepuhkus muidu seda, et selle maksepuhkuseperioodi jooksul, mis siis tavaliselt vist antakse kuni kuueks kuuks? Ma ei peagi mitte midagi maksma?
Tegelikult on erinevaid võimalusi. Ka selle olnud kriisi ajal pangad pakkusid paindlikumaid võimalusi. On võimalus, et on täielik maksepuhkus, kus ei makstagi see periood mitte midagi tagasi. Või on siis maksepuhkus selliselt, et põhiosa ei maksta, aga tuleb maksta intresse. Taaskord tuleb arvestada sellega, et see osa, mis on maksepuhkusel jäänud tasumata, see tuleb ikkagi hiljem ära tasud. Veidi võiks mõelda ka ette, et kui see kuus kuud on möödas. Mis seis selleks ajaks on? Arvestada, et laenukoormuse igakuine summa võib olla suurem. Samas võib olla ka kokkulepitud olla selliselt, et see maksmata jäänud summad lisanduvad hoopis maksegraafikule. Maksegraafiku periood pikeneb. Iseenesest ei suurene mitte kuumakse, küll aga tagasi makstav periood.
Need on siis kaks valikut. Kas maksepuhkuse jooksul maksmata jäänud summa pannakse võrdsetes osades sinna maksegraafikusse – siis tehakse lihtsalt pikemaks, et see igakuine summa ei suureneks. Või jääb see periood samaks, aga see summa pannakse tavapärasel igakuisele maksele juurde.
Kas siis tasuks teha maksegraafik pikema aja peale? Kui ei ole kindel, et ka kuue kuu pärast laenumakseid tasuda suudan. Või siis ikkagi pingutada, veri ninast väljas, et saaks see laen pangale tagasi makstud?
See oleneb jälle iga inimese olukorrast. Ikkagi vajalik kaaluda täitsa paberi peal terve perega, mis võimalused on. Võib-olla on võimalusi vähendada just oma muid kulutusi ja suurendades võimalusel oma sissetulekuid. Samas ei ole ka halb variant see, kui saab maksepuhkust. Ehk ongi täpselt pool aastat see keerulisem periood ja hilisemalt selle lõppedes on juba olukord hoopis teine. Ja inimene suudab oma laenu edasi teenindada.
Me oleme pankade kodulehtedelt lugenud ka selle kohta, et kui inimesel on võlgu jäänud mitu väiksemat laenu – näiteks tarbimislaen, mille eest osteti telekas ja siis krediitkaardi võlg. et siis võib need laenud ühendada üheks laenuks. ja siis tulevad tagasimaksed väiksemad. Kuidas need maksed siis vähenema hakkavad?
See milliseid võimalusi laenude tagasimaksete ühendamiseks pank pakub, sõltub igast krediidiandjast. Kindlasti tasub konsulteerida – küsida sellist võimalust. Selle plussiks võiks pidada seda, et kui tarbijal on teenindada ühe krediidiandja erinevaid laenulepinguid (järelmaks, krediitkaart jm), siis pank pakub võimalust ühendada need kõik üheks. Üheks laenuks. Kõigi nende erinevate eelnevate laenude intressid, neid mitte siis ei liideta, need ühendatakse üheks intressimääraks. Mida siis arvestatakse nüüd selle kogusumma pealt.
Kui mu krediitkaardi intressimäär oli seal võib-olla 12% ja liisingul 6%, et siis kas sellest võetakse kuidagi keskmine?
Seda tasub iga krediidiandja juurest ise uurida täpselt. Need võimalused ja tingimused lihtsalt on nii erinevad. Igale tarbijale kehtivad ka võib-olla natuke erinevad tingimused vastavalt tema maksevõimele. Kindlasti minge küsige ja uurige seda pangast või mistahes krediidiandja juurest.
Kui inimesel tekib laenuandjaga mõni probleem, milles nad läbirääkimiste teel kuidagi kokkuleppele ei jõua. Inimene ikka veel arvab, et talle tehakse ülekohut siis kuhu võiks pöörduda, et nõu küsida ja abi saada.
Nõu küsimiseks saab alati pöörduda Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti poole. Esitades siis läbi kodulehe pöördumine – küsida oma küsimus. Või kui lepinguline vaidlus ja tarbija ei ole krediidiandja juures jõudnud kokkuleppele, siis on võimalus pöörduda konkreetse nõudega tarbijavaidluste komisjoni poole. Samuti on võimalus ka kohtusse pöörduda. Kohtusse pöördumisel tuleb alati arvestada sellega, et kohtusse pöördumisele lisanduvad riigilõivud. Juhul kui tarbija peaks kohtus kaotama, siis on ka teise poole menetluskulud tema kanda. Ja ka on Finantsinspektsiooni poole võimalik pöörduda.
Kui pöörduda tarbijavaidluskomisjoni, siis kas see on tasuline tarbija jaoks?
Ei, tasuline ta ei ole. Küll on piir 30€ millest nõue ei tohiks väiksem olla. Tarbijavaidluste komisjoni pöördumise eelduseks on see, et tarbija on eelnevalt püüdnud kokkuleppele jõuda krediidiandjaga.
Mis on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve ametile tulnud tarbijatelt seoses laenudega. Mis on need tavalisemad mured, millega inimesed on hätta jäänud?
Põhiküsimus, et kas tarbija tegelikult ikka on täpselt lugenud oma krediidilepinguid ja erinevaid finantskohustusi talle panevaid lepinguid. Kuna lepingus on tegelikult kirjas, mida pooled on kokku leppinud, siis makseraskuste tekkides sageli unustatakse ära, et see nõue, mida nüüd pank temalt nõuab, tuleneb ikkagi eelnevast kokkuleppest. Seetõttu soovitame väga tungivalt, et palun, et ennem kui te ükskõik mis lepinguid sõlmite, lugege ja tutvuge. Teil on võimalus alati võtta see leping kaasa – lugeda põhjalikumalt läbi. Küsida teiselt poolelt või ükskõik kellelt teiselt nõu, et mis see minu jaoks tähendab. Kindlasti ka vaadata ette, et kas mul üldse on seda vaja järelmaksuga osta endale. Või saan ma koguda natukene ja ostan siis selle toote. Mis tagajärgi see mulle kaasa toob ja kas ma ka näiteks kolme või kuue kuu pärast saan seda laenu teenindada.
Kõige olulisem on see, et inimene saaks aru, millele ta alla kirjutab. Ei ole vaja häbeneda nõu küsida. Ja probleemide tekkimisel tuleks siis suhelda laenuandjaga, et vältida hullemat. Suhelge pangaga, suhelge ka oma lähedastega ja küsige nõu. Nõu küsimine ja on igati teretulnud, et see aitab ennetada nii mõnegi probleemi.
* Blogipostitus on ümberkirjutus Rahatarkuse podcasti transkriptsioonist.
